Proloog
Tänaseks on jooksust möödunud pea kolm päeva ja jalad on veel päris päris kanged. Aga seis on täpselt selline nagu ma kartsin, tahan juba tagasi mägedesse.
Lend oli planeeritud kaks päeva enne starti, ehk siis meil oli reisipäev, aklimatiseerumise päev, võistluspäev, taastumise päev ja jälle reisipäev.
Reis Austriasse Altmünsterisse oli täpselt nii sündmustevaene nagu ta olla võikski, lendasime Viini, edasi kohe lennujaamast rongi peale, üks ümberistumine ja olime kohal. Meie küla rongijaam oli nagu relikt seitsmekümnendatest, generaatoriga käivitatavad tõkkepuud, lagunenud jaam, inimtühi asula. No olgem ausad, olime jõudnud ju Austria Vihtrasse. Kas te teate kus Eestis asub Vihtra? Täpselt.
Apartemendi leidsime kah pingutuseta ja see oli suurepärane, elutoast avanes maani akendest imehea vaade Traunseele ja Traunsteinile, vahtisin seda kivimürakat ikka päris pikalt. Väga massiivne, aukartustäratav. Kohe tekkis tahtmine minna ja teda lähemalt uurida.
Järgmisel päeval polnudki muud plaanis kui numbrid ära tuua ja siis puhata, seda me ka tegime. Magama oli vaja minna varakult, aga kuna Allari/Aiko ja minu stardid oli eri aegadel, siis magasime kella suisa kolmeni hommikul. Kiire söök sisse ja siis 4km soojendusjooksu starti.
Rund um den Traunsee
Kuna pika distantsi ühisstart oli kell kolm öösel, aga rajale võis minna kuni viieni, siis ma startisin täpselt kell neli uhkes üksinduses ja täiesti kottpimedas. Oli minu õnn, et paarsada meetrit minu ees oli keegi veel, kes teed tundis, sest läbi pimeda ja mahajäetud Gmundeni ma poleks esimese mäeni vist jõudnudki. Rajatähistus oli esiteks harjumatu ja teiseks ka kohati üsna kehvake.
Profiili järgi oli esimene tipp 970m peal, start oli 430m peal umbes. See väike suts ei teinud midagi, keppidest oli palju abi ja nii ma mõnuga üles rühkisin. Tunne oli suurepärane ja jalg kerge. Üles jõudes hakkas taevaserv juba helendama ja ma pistsin pealambi kotti ära. See oli veidi viga, kuna laskumine läks läbi metsa ja ma ei näinud kohati ikka mitte midagi, aga kuidagi suutsin rajatähiseid silmata ja ära ei eksinud. Pool laskumist tehtud, hakkas päris korralikult sadama, panin kileka peale.
Toidupunktist sõin apelsini ja võtsin vett, edasi läbi väga vingete tunnelite ja olin peagi Traunsteini jalamil. Vaatasin seda kaljut ja mõtlesin küll, et johhaidii, päris mägironimisvõistlusena ma seda ette ei kujutanud, aga kus sa pääsed. Kepid kotti ja käed kaljusse. Õnneks oli ohtlikematesse kohtadesse pandud trossid ja ka jalaastmed kivisse uuristatud, sai kenasti minna.
Eksisin 20min peale ronimise algust rajalt ja panin otse mingist jõhkrast nõlvast üles, ise mõeldes, et kui siit nüüd kukun, siis on küll kellad. Isegi kohalik metskits vaatas, pea viltu, et kuhu sa tohlakas ronid. Kaotasin seal küll kõva 15minutit, kuna iga sammu pidi hoolega vaagima. Aga jõudsin jälle rajatähisteni ja edasi oli lihtsam. Võtsin kotist kepid ja kütsin edasi. Vahepeal oli ikka väga järsk see asi, abiks olid trossid, astmed, redelid. Kui vähegi võimalik, võtsin kepid appi, aga mida kõrgemale, seda kasutumad nad olid, sest tõusud olid järsud ja kivid teravad, tuli palju käsi kasutada.
 |
| Traunsteini tõusu poolel teel |
Üles jõudsin 3 tundi ja 8 minutit peale starti. Seal 1560m peal oli mingi majake, kus sai veidi soojas olla ja süüa, siis keeras rada suuna alla ja see oli ka ainuke koht kus ma puusse panin. Segaste tähistuste tõttu panin veel korraliku jupi tõusu otsa, õnneks ma taipasin, et profiili järgi ei peaks enam üles minema ja keerasin otsa ümber. Laskumine oli aga kole järsk ja libe. Sadanud vihm oli mulla mudaks teinud ja mudased kivid ja minu tossud kokku ei käinud. Kukkusin oma neli korda, lõhkusin küünarnukid ja käe, see võttis aga enesekindlust vähemaks ja laskumine läks aeglaseks.
 |
| Järsk laskumine Traunsteinilt |
Alla jõudes oli toidupunkt, kus sain esmaabi ja käsi seoti kenasti kinni, sõin ka mingit beebitoitu ja joogiks, nagu ikka, kokakoola. Nüüd läks par kilomeetrit rahulikku tõusu üles, siis korralikud mudased järsud laskumised, veel pikalt lauget laskumist. Väga maaliline koht, kõrged kaljud kahel pool ja milline majesteetlikkus. Uskumatult ilus.
Jälle järve kaldale jõudes oli mingi väike sööginurk, seal sõin kõhu magusat täis ja siis hakkas rada minema paralleelselt järve kaldaga, kergelt tõustes. See oli päris ohtlik koht, allapoole oli varsti poolsada meetrit kukkumist, aga rada oli mäekülje peal ja vaevalt paarkümmend sentimeetrit lai. Tee hakkas ka tõusma ja siis tuli üllatuslikult terve raja kõige raskem tõus. Profiililt oli mul meeles, et see tõus on esimese sarnane, aga tegemist oli kõige järsema tõusuga. 1,5km peale tõusis rada 700 meetrit. See oli täielik üllatus ja võttis palju rohkem jala läbi kui ma kartsin, sain taas jutule oma vanade sõprade, reiekrampidega. Etteruttavalt võib öelda, et olin aktiivses dialoogis järgmised 30 kilomeetrit.
 |
| Lehmad! |
Lõpuks kui tõus järgi andis ja toidupunkt paistis, olin üsna halvas meeleolus, vaated olid maalilised, aga enesetunne oli selline kehvake. Sõin ja jõin, laskumine oli raske, säästsin jalgu nii palju kui oskasin. Keppide kasutamise oskus läks vaikselt järjest paremaks, jooksu lõpuks olin juba märkimisväärselt osavam ja nad tõesti säästavad jalgu, aitavad nii laskumistel kui ka tõusudel ja on ka mugavad lihtsalt hingeldamiseks.
Päästev poole maa punkt tuli täpselt siis kui ta pidigi tulema, vaatasin kadedusega poolmaratoni lõpetajaid, sõin ja jõin nii palju kui kannatas, triikisin krambid välja ja läksin edasi. Järgmine tõus oli 6km pikk ja andis 1200m vertikaalset tõusumeetrit. Läksin päris vaikselt, avastasin, et keha kallutades saab edukalt jalalihaseid ühtlasemalt koormata ja kuigi krambid olid ikka kallal, sain kaldenurgaga mängides enam vähem nii üles, et mõlemad jalad korraga lukus ei olnud. Kusagil 500m enne lõppu läks taas üldine väsimusfoon suureks, kõht valutas ja meeleolu oli päris must. Sel hetkel vaatasin korralikult ringi ja no need vaated, suurejoonelised. Inimene tunneb seal üleval ennast ikka nii tähtsusetuna, see paneb peas jube palju paika. Elu on meist kõigist ikka nii palju suurem.
Lõpuks oli ka Feuerkogeli toidupunkt, mis oli 1570m peal, käes ja kuigi sealt jäi pisut veel ülesmäge, siis see paarkümmend meetrit pole midagi.
 |
| Feuerkogel |
Edasi oli teekonna kõige raskem osa, 6km ja 1000m langust. Tossud ei pidanud märjal mullal, kivid olid libedad ja rohu poeale ei saanud üldse minna. Jalad olid ka ikka väga läbi, korra kukkusin korralikult meetri võrra allapoole külili suurele kivile, lõin puusa ära ja hinge kinni, ehamatas korralikult. Oli ka muidu ebameeldiv, meeleolu läks veel halvemaks, siunasin oma halba tossuvalikut ja üldse oli kõik halb.
46km toidupunktis tankisin korralikult, pidasin omaga korraliku sisemise dialoogi, sain palju saksa keelt rääkida, aitäh vabatahtlikele. Sealt alates hakkas nii enesetunne kui ka meeleolu paranema, tekkis mingi rütm ja raskused hakkasid tahaplaanile vajuma.
Vajutasin veel ühest 400m tõusust üles ja olin järgmise tunni päris üksi paksudes metsades ja teedel, laskumised olid rasked, aga meeleolu oli järjest parem ja seega oli üldse kõik ilusam. Suured tõusud olid ka selja taha jäänud, jäänud olid veel tühised 500 tõusumeetrit ja 1000 langusmeetrit.
Raja lõpusosa oli juba asustatud kandis, sellist isoleerituse tunnet enam polnud, ka olin jäänud samas rütmis kõndima kahe kohalikuga, nii lobisedes ja minnes olimegi peagi viimase tõusu otsas.
 |
| Veel 7km |
Edasi otsustasid kaaslased tempo peale panna ja allamäge pandi korraliku vinega, ega's ma ka maha saanud jääda. Kütsime alla, nemad hakkasid järsaku lõppedes kõndima, ma jooksin edasi, lõpuni oli vaevalt 4km. Lidusin seal, päris raske oli juba, ja mõtlesin et no kellele ma siin jooksen, keegi seda ju ei näe ja ega lõpuajas vahetki pole. Mõtted aga tulid ja läksid jooksin edasi.
Päris lõpus oli Liisu ka seal, küll oli hea meel teda näha, ja lõpp oli ka sealsamas. Tehtud! Sain medali ja andsin kiibi ära, paar sõna veel jooksatega, kellega koos liigutud sain ja edasi jälle jala koju. No vot see oli raske! Aga tehtud sai seegi ja nüüd olen juba tagasi vihmases Eestis.
 |
| El finito! |
Selgeks sai ka see, et üle 100km distantsidele ei ole enne mõtet peale minna kui sellised keskpikad maad hakkavad mõnuga tulema. Täna tunnen, et 100km ja 6000 tõusumeetriga jooksud on täiesti võimete kohased, eks teen paar aastat neid. Küll kunagi Püha Graal ka ära tuleb!
